Kõik sai alguse möödunud laupäevase hirvejahi lõpust, kui lepiti kokku, et järgmise värske sadanud lumega minnakse kindlasti hunte luurama. Meest sõnast härga sarvist…
Esmaspäeva varahommikul kuulsin metskonna plekkkatuselt tuttavat potsatust ja mõtlesin endamisi, et ongi vist lumi maas. Kui püksid jalga ajasin ja välja vaatasin, siis oli pilt selge, lumi mis lumi. Läksin kell 8 kontorisse tööle ja väga tõsiselt jahi peale ei mõelnud, ikkagi esmaspäeva hommik. Aga siis tuli kell 8.38 Kuido telefonikõne küsimusega, kas keegi täna hundiluuret ka metsas teeb. Ütlesin talle, et mina küll ei tea. Helistasin siis mõnele jahimehele ja sain vastuseks, et olen väheke sogane, kes siis esmaspäeva hommikul jahile läheb.
Ilmselt arvati, et olen laupäeva õhtust veel purjus… Aga süda ei andnud rahu ja umbes veerand üksteist panin autole hääled sisse ja sõitsin Tokmani ringile kontrollreidi tegema. Sealt ei avastanud ma mitte s-ugi. Seejärel võtsin suuna raudteele, kus “kurjategijaid” kõige tihemini näha on. Kõigepealt tulid vastu hirvepulli jäljed ja siis ka põdra perekonna edasi-tagasi tagasi jäljed. Veidi enne Virga oja ristumist raudteega avastasin midagi, mida olin oodanud. Hunt mis hunt, suunaga üle uue langi nurga “karupoja” kvartali vääriselupaika. Rohkem jälgi enne puusilla sihti raudteelt ei avastanud. Nüüd oli tarvis lipata üks kvartalivahe mööda Sanga looduskaitseala piiri kuni kivist kvartalipostini, kuhu juba autoga olin enne sõitnud. Pärast 500 meetrist sörki oli selge, et hunt on sees. Aga et kõik oleks 200 % kindel, siis kordasin luuret uuesti kogu ulatuses üle. Luure käigus kuulutasin kell 10.45 välja häireolukorra ja helistasin Kristole ning Kuidole, kes asusid karistussalklasi üle maakonna kokku otsima. Kiiruga kihutasin ka ise tuhat-nelja koju püssi järele, sest kes siis töö ajal püssiga ringi kondab. Kogunemise kohaks sai määratud nagu kord ja kohus Punapargi Vabadussõja monument kell 12.00. Enne mind oli juba pool polku kohal ja kiirelt kogusin jahinimekirjale allkirjad. Esimesed karistussalklased asusid lipuliinidega teele täpselt 12.00, aga Pärnu poolt oli lisa tulemas. Töö käis neljas brigaadis ja orienteeruvalt kell 13.00 oli 4,7 km lippe veetud ja üles pandud. Nüüd tekkis esimene probleem, kes see loll on, kes sellise lörtsi ja vihmaga hundile metsa jälgi pidi järgi läheb. Ei jäänud muud üle, kui võtsin ise jalad selga ja asusin hundi jälile. Aga oh häda, hunt ületas üsna varsti üleujutatud Virga oja mahalangenud puud pidi, mis üsna mäda. Eluga riskides ja Kaido abiga ületasin ka sama puu ning jõudsin vääriselupaika. Midagi hullemat annab ette kujutada, aga läbi ma pugesin. Ilmselt noor hundikutsikas ei osanud oodata, et minusugune penskar sellisest põrgust läbi pääseb, aga näe pääses. Aga üsna pea oli uus ja veel suurem jama lahti, sest “karupoja” kuusikus polnud lumest enam haisugi järgi. Proovisin vasakult ja proovisin paremalt, aga ei midagi. Siis otsustasin, nüüd tuleb avada tuli. Esimese paugu peale ei kippu ega kõppu. Teine katse läks veidi aia taha, sest sileda raua asemel läks vintraud lahti, aga kõmakas oli selle eest juba vägevam. Ilmselt äratas juba ka hundi üles. Vahepeal olin indiaanlase oskusi mängu pannes avastanud uuesti ka hundi jäljed ja ajasin neid vaikselt edasi. Igaks juhuks panin ühe paugu õhku veel. Ja üsna varsti tuli vahesihilt info, et hunt pani pea kuusikust välja, aga keeras jahimehe peale kohe tagasi. Nüüd oli minu süda rahul, et polnud luure käigus hundi jälgi maha maganud, nagu seda ikka hundijahtides ette tuleb. Õige pea nägi teine külalisjahimees hunti sama sihti ületamas ja raudtee poole liikumas. Nüüd oli raadio eeter kõva kisa täis, nii, et juurde enam midagi ei mahtunud. Andsin kõva käsu vait olla. Ja siis üsna varsti kostus raudteelt kõmm-kõmm ja veelkord kõmm. Mõne sekundi pärast kostus raadios Eero hääl, et see hunt enam Tihemetsa meeste koeri ei söö! Kell oli 13.46.
Tunnustasin kõiki hea töö eest. Andsin kõikidele brigaadidele korralduse lipuliinide kokkukerimisega kohe alustada, sest ise olin selleks hetkeks juba läbimärg. Raudteele Eero juurde välja jõudes uurisin, kui kaugelt ta ka tule avas. Minu silma järgi võis see küll 40-50 meetrit olla, aga oli lasknud volframhaavlitega, sest need pidid valusaamad olema (ei tea öelda, sest pole ise proovida saanud). Igatahes oli emane ja kergelt kärnas hundikutsikas raudtee peal maas ja hundiaju läbi. Lippude kerimisega saime ühele poole ca kell 14.30 ja sai jahi lõppenuks kuulutada. Töö kiire ja korralik!
Kogunesime taaskord Vabadussõja kivi juures, et ajaloo tarvis foto ka jäädvustada. Lõpetuseks tassis õnnelik kütt oma autost välja piraka Jägermeistri pudeli ja tunnustas, et talle hakkab Tihemetsa meeste jaht üha rohkem meeldima. Varsti sõitsid kõik jahimehed kaine peaga tuldud teed tagasi, kes tööle, kes koju.
Edaspidise eduka hundijahi huvides peaks Tihemetsa Jahiselts kaaluma varianti, et osta Pärnu linnalt ära kasutusest väljas olev PAUH häiresüsteem. Siis saaks kõiki seltsi jahimehi Tihemetsast kuni Tallinnani kiirelt jahist teadustada…
Väino