TJS esimees Väino Lille autasustati Metsise vapimärgiga.
25. novembril toimus Viljandis Ugala teatris Eesti Jahimeeste Seltsi 50. juubeligaala. Meie seltsist võttis uhkest peost osa 12 jahimeest koos kaaslastega. Au oli istuda saalis, kus kümne väärika mehe seas, keda autasustati EJS kõrgeima autasu Metsise vapimärgiga, oli ka Tihemetsa jahiseltis esimees Väino. Igati teenitult. Hea töö Väino!
Väino Lill – jahimees üle 30 aasta. Juhtinud veerand sajandit Tihemetsa jahiseltsi. Olnud 10 aastat jahinduse õpetaja Pärnumaa kutsehariduse keskuses ja andnud noortele edasi jahindusteadmisi. Laskevõistluste organiseerija. On korraldanud ja läbi viinud kogu Eesti jaoks tähtsust omavaid kohtumisi poliitikutega, et leida lahendusi looduskaitsealadel jahinduse korraldamisele ja paljudele teistele jahindusprobleemidele. Korraldanud hulgaliselt ühisjahte, kuhu on kutsutud erinevate sihtgruppide esindajad.
Lugu sellest, kuidas loodi Eesti Jahimeeste Seltsi 18. jaanuaril 1967. aastal.
Pühendatud Eesti Jahimeestes Seltsile, kui ta Ugala teatris oma väärikat juubelit tähistas
Loodud sõprade poolt rõõmuks ja rahulduseks, kogu tões ning vaimus
See oli sajand tagasi,
kui inimesed magasid,
Auroralt kõlas kogupauk
ja voodist kargas laps ning rauk.
Ja Vändra metsas Pärnumaal
ka üles ärkas metsavaht,
tal oli otsekohe klaar –
on lahti läinud karujaht.
Nii rääkis meile muistne jutt –
kas anekdoot või tõsijutt?
Ent olgu praegu lõpp sel lool,
kui algas revolutsioon.
Oh aegu, kombeid ammuseid
ja mundreid, tääke, kannuseid.
Kõik lõpuks meie õnneks läks,
meil oli Eesti riik ja Päts
ja jahti peeti omal maal
nii mandril, merel, Saaremaal
ning hiidlasedki kampa lõid
ja muudkui hülgeliha sõid.
Siis saabus neljakümnes aasta,
tõi üle piiri haisva saapa.
Tuul kandis siia hulga prahti,
et alustada inimjahti.
Kui jahijuhataja Stalin
siis tõstis esimese toosti,
peast segi oli läinud maailm
ja ajujahis tormi joosti.
Noh, viimaks lõppes seegi jama –
on eestlane ju söönud kama
ja kogund visadust ning rammu,
kõik oleks olnud justkui ammu.
Nii sulas vaikselt igikelts
ning loodi jahimeeste selts.
Kas mäletate aegu vaid –
neid kuldseid kuuekümnendaid,
kui rahvast hullutasid biitlid
ja mööda lõppematuid liipreid
üks rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh
ja Brežnev oli rongijuht.
Sest möödas pool on sajandit
ja enam pole majandit,
kolhoosikorda, kommunismi,
ei punalippe, leninismi –
kui lohises veel riiginöör
ja polnud aimugi, et söör
Inglismaal teeb brexiti –
siis üldse vähe seksiti,
sest seltsimeestel üks moraal –
Suur Sotsialistlik ideaal!
Te teate küll, kuis käisid asjad,
kus käisid jahil Moskva Vasjad.
Siis oli palju sarvekandjaid
ja pugejaid ning keelekandjaid.
Eks mõni teenis kannuseid
ja võttis üleannuseid.
Kui koitis päev – käpp oli maas
ja linnulaulust kaikus laas,
põder limpsis samblasuppi,
orav näris käbijuppi.
See oli päise päeva aal
pilla-palla pillerkaar.
Siis jahimeestel mõõt sai täis –
kui kaua siin see pull veel käis!
Saba meile, raha neile,
nahk ning liha riigile.
Ja mehed nõudsid seltsi –
jah, jahimeeste seltsi!
Tartus töötas Harry Ling –
suur ja avar Silmaring,
eesti jahimeeste uhkus,
mees ei teadnud, mis on puhkus.
Juhtis jahiklubi Kalev –
jahimehi koondav malev
oli liialt eestimeelne,
üldse mitte libekeelne.
Kuid tähtis on partei kontroll
ja Hipodroomist väljus troll
ning sõitis Akadeemiasse –
kateedrist hullupalatisse
on teadagi üksainus samm,
kui aitab kommunismi ramm.
Euroopas ringi käis üks tont
ja Eestis ilmus Horisont.
Kuus ja seitse aastanumbriks
kirjutati uueks mundriks.
Nüüd lõpuks haarati siis sarvist,
kuid mitte põtradel, vaid härjal.
Tol ajal mähkmed tehti marlist,
et lapsuke ei magaks märjalt.
Nii jahimeeste selts siis sündis
ja esimese vaogi kündis.
Eks oli viljakas see pinnas,
sest jaht on Eestis olnud hinnas.
Siin maal, kus rikas floora, fauna
on ikka täitnud jahipauna.
Seepärast, sõbrad, tundkem rõõmu,
tõstkem klaasid, võtkem sõõmu
punaveini terviseks
ja meie seltsi kiituseks!
Palju õnne, EJS –
Eesti Jahimeeste Selts!
Jaanus Vaiksoo
