Pärnumaalt valitud parlamendisaadik Andres Metsoja käis 26.04.2015 Aasa Puhkemajas kuulamas jahimeeste muresid ja rõõme, mida jagasid Tihemetsa JS juhatus ja EJS tegevjuht Tõnis Korts. Arutati looduskaitsealadega ning jahindusega seonduvaid erinevaid probleeme ning võimalikke lahendusi, esitati ettepanekuid. Kokkusaamise tulemusena kaardistati ja pandi kirja jahinduslikud olulisemad probleemid.
Jahinduslike probleemide kaardistus.
Jahimeeste kokkusaamisel Kärsul Tihemetsas arutasime mitmeid probleeme, mis on ülesse kerkinud jahinduses seoses looduskaitsega. Kindlasti on neid rohkem, aga meie kohtumisel jäid kõlama siintoodud.
Kuna Eesti Jahimeeste Selts ja tema liikmesorganisatsioonid on ennast üha rohkem positsioneerimas kui praktilist looduskaitset teostavaid ühendusi, siis on jahimeeste soov ka looduskaitse teemadel rohkem kaasa rääkida.
Uus jahiseadus on tinginud selle, et väga selgelt on tekkinud ühiskondlik tellimus jahiteenusele ja jaht ei ole enam pelgalt kitsa ringkonna huvi ja hobi. See on kohustus MTÜ-dele, mille mittetäitmine on karistatav. (Selgitus: tellijateks on metsakasvatajad põdra, hirve ja metskitse osas, loomapidajad- suurkiskjate osas, põllupidajad metssigade jt sõraliste osas, rändlindude osas, kutselised kalurid hülge osas jne. ) Sellest tulenevalt on vaja ümber vaadata kogu jahinduse kompleks, sh ka looduskaitselised meetmed.
Loomulikult on meil vaja seda uut situatsiooni selgitada aktiivselt ühiskonna eri gruppidele, kes suhtuvad sageli ja endiselt jahipidamisse kui hobisse ja ulukite sihipäratusse tapmisesse.
Olukorda on muutnud ka meie rahvamajandust ja kogu ühiskonda ohustav sigade Aafrika katk (SAK).
Meie kaitsealadel keelatud peibutussöötmine takistab ühte Euroopa Komisjoni poolt käsitletavat SAK-i vastu võitlemise meedet- vähendada metssigade arvukust. Ka siin peame ajaga kaasas käima ja tegutsema vastavalt uuele situatsioonile ja meid ähvardavale ohule. Täna kasutatav põhjendus, et söötmine ei aita kaasa kaitse eesmärkide täitmisele on ebapädev ja arusaamatu.
Arvestades eeltoodut on nõupidamisel osalenud ülesse tähendanud järgmist:
1. Eesti ühiskonnas siiani valitsenud suhteliselt elitaarset looduskaitset tuleb hakata käsitlema laiemalt. Hädavajalik on looduskaitsesse kaasata kohalikku kogukonda (sh jahimehi), kes tegelikult seda looduskaitset rakendab/või siis ei rakenda, mis on veelgi hullem. Tuleb ka tegelikkuses hakata ellu viima Arhusi konventsiooni sätteid keskonnainfo levitamise ja kogukonna kaasamise osas ja lähtuda tuleb mitte sellest, et info on „kuskil“ üleval, vaid et see info reaalselt ka inimesteni jõuaks.
Näiteks uute kaitsealade rajamisel ei ole kogukonna esindajad tihti piisavalt informeeritud ja nende ettepanekud ei leia vajalikku tähelepanu. Kaasamine tuleb viia uuele tasemele.
2. Uute kaitsealade loomisel peavad olema väga põhjalikud analüüsid, neid ei tohiks rajada lähtudes unelmast, et kogu loodus peaks olema kaitse all. Lisaks bioloogilisele analüüsile ja põhjendusele on vaja põhjalikku majanduslikku ja sotsiaalset analüüsi. Me oleme nõus, et loodust tuleb kaitsta, aga ka seda tuleb teha argumenteeritult, targalt ja toimivalt.
3. Kaitsealade loomisel peaks kaitse korraldamisel lähtuma kaitse eesmärkidest. Jahimeestele on arusaamatu miks peaks keelama jahindusliku tegevuse, kui see mitte kuidagi ei ohusta kaitse- eesmärki. Miks peaks keelama linnujahi, kui see ei ole seotud kaitse- eesmärkidega?
Millega on see põhjendatud? Samal ajal maksame maksumaksja raha rändlindude poolt tekitatud kahjude hüvitamiseks. Jahimehed maksumaksjatena ei ole sellise tegevusega nõus ja peavad mõistlikuks arvukust piirata ühiskonnale odavamate variantidega.
4. Pidevalt tuleb monitoorida ka kaitselasid ja kaitstavaid looduse objekte. Tihti on nii, et näiteks sobiv elupaik ei ole ammu enam looduslikult sobiv ja see või teine kaitstav liik ei ela enam ammu alal. Siis tuleks piirang üle vaadata ja teha adekvaatne otsus. Praktikas tegutsetakse tihti unistades ja ei arvestata tegelikkust.
5. Tuleks jälgida, et uute kaitsealade moodustamisel jälgitakse ka menetluslikke sätteid. Kui menetlust on rikutud, siis tuleb ka vastavalt käituda ja vajadusel üks või teine protsess peatada. Nõupidamisel oli ka ühest konkreetsest protsessist juttu ja leppisime kokku, et selles suhtes proovime midagi ära teha.
6. Kaitsealasid planeerides ja rajades tuleks jälgida ka nn suurt pilti. Kui täna vaadata nt Pärnu maakonna karti, siis võib veenduda, et rändlinnu jaht on pea võimatu. Need vähesed kohad, kus seda pidada saab langevad aga ülisuure surve alla, mis võib ohustada loodust. Kaitsealade planeerimisel tuleb arvestada ka praktilise ressursi kasutamise aspekti ja eriti kahjude ärahoidmise vajadust. Kuskil peavad linnud saama rahu ja kuskil peavad jahimehed saama täita üha suurenevat ühiskondlikku tellimust põlumeeste poolt kahjude ärahoidmiseks. Uus jahiseadus näeb ette lepinguid, mis sõlmitakse maaomanike ja jahimeste vahel. Maaomanikud soovivad, et jahimehed aitaksid põllukahjusid ära hoida, aga jahimehed ei saa seda teha, sest kõikjal on kaitsereziim. Siin on vaja kiiret ja adekvaatset lahendust.
7. Tuleks analüüsida, kas huntide seire tõttu on vajalik keelata hundijaht sadadel tuhandetel hektaritel jahimaadel. Uurimine peaks toimuma looduslikes tingimustes koos jahipidamisega või kaitsealadel. Totaalne keelamine põhjustab salaküttimist ja viib jahieetika langemiseni.